Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil
Eesti Arhitektuurimuuseum
Koostajad: Epp Lankots, Triin Ojari
Kujundaja: Laura Pappa
2020
Müügil Lugemik & Hulda raamatupoes
Välja on tulnud üks aasta ilusamaid raamatuid, mis kaasnes samanimelise näitusega Arhitektuurimuuseumis (avatud 3. jaanuarini 2021) ja sisaldab ülevaadet kohalikust suvilaarhitektuurist ja puhkamise kui ajaviite arengust. Nagu toob raamatus oma artiklis välja Mart Kalm, on puhkus nii eriline tegevus või olukord, et kujundas aja jooksul välja selleks vajalikud hoonetüübid, oma arhitektuuri. Tõsi ta on — puhkamine on väga oluline ja selle arhitektuurist on mõjutatud ka siinkirjutaja lapsepõlv, mis möödus suviti pehme modernismi rüpes Vääna-Jõesuus.
Enne kui raamatus sisaldavaid tekste lugema jõuab hakata, tuleb silmitsi seista teose talumatult nauditava kujundusega, mille autor on Laura Pappa. Efektsed punased kaaned, millel seisab intensiivse sügava värviga ja kerge läikega tekst, tõmbab kätt iseeneslikult enda poole. Kaante vahel meeldib eriti valitud katmata paber, mis esmapilgul seostub vanade ENEde ja muude leksikonides kasutatava kerge paberiga, aga eks nõukaaegsed tüüpsuvilad ja ajale jalgu jäänud entsüklopeediad olegi sama aja eri nähtused. Katmata paber on nutikas valik ka seetõttu, et siis ei ole suureformaadiline raamat niivõrd raske, kui sellest peale vaadates eeldaks. Tekstis on kasutatud uut up-beat kirjatüüpi Impact Niew (2019), mille on teinud graafiline disainer Jungmyung Lee, kelle toimetatud raamat oli eelmises Raamatuklubis.
Raamatus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ sisalduvad tekstid avavad 20. sajandi suvilaarhitektuuri arengulugu. Esiteks, kuidas kujunes välja puhkav tööinimene (Mart Kalm), mis on kollektiivne puhkus ja milliseid funktsioone kandsid tehaste, kolhooside, ametkondade puhkebaasid (Epp Lankots), individuaalse puhkuse väljakutseteni (Triin Ojari) ja seda ümbritseva maastiku kujundamisest (Tiina Tammet). Nende teemade teadvustamine asetab mu idüllilised lapsepõlvemälestused uude valgusesse, seletades näiteks ära, et see suur auk suvila all, kuhu oli võimalik peitu pugeda, oli tingitud tolleaegsest vundamendi ehituskeelust. Nagu ka paljud teised suvilad, seisis minu pere nn telkmaja tühjade drenaažitorude peal, mis olid täidetud betooniga. Ning ülimalt ratsionaliseeritud ruumiprogramm, mis lubas ühest punktist jõuda ainsa sammuga vannituppa, kööki, elutuppa või trepile, ei olnud tingitud mitte inimkeha kesksusest, vaid piiratud vabadusest ehitada endale nii suur suvila kui oleks ihaldanud. Raamatust selgub, et suvilat ei peetud nõukogude ajal eraomandiks, vaid tarbekaubaks, puhkamise vahendiks, mida ei saanud tol ajal müüa ega edasi anda.** Kusjuures reguleeriti ka marjapõõsaste, iluaia ja abihoonete rajamist. Lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et on avaldatud selline varasemalt läbi uurimata teema käsitlus, mis paigutab mu nostalgilised lapsepõlvemälestused ametliku süsteemi taustale.
* 1967. aasta üleliidulise hüüdlausega plakatilt. T. Tammet, Nõukogulik puhkus maastikul ja aias. — lk 127
** T. Ojari, Puhkamise tähe all/ Suvilaarhitektuuri arengujooni nõukogude perioodil. — lk 84
