Real-Time Realist #2
J-LTF Press
2019
Müügil Lugemik & Hulda raamatupoes
„Real-Time Realist #2“ (toimetajad Jundmyung Lee ja Lieven Lahaye) on üks sellistest raamatutest, mille puhul ei oska aimata, mis järgmisel leheküljel ees ootab. Iga lehekülg on uus algus, mis viib ettearvamatutele radadele. Ettearvamatu oli ka teose esitlus Lugemiku raamatupoes, kus erinevad inimesed lugesid kohaletulnud rahva seas püstijalu lõike – mõni neist, näiteks trükise toimetaja Lieven Lahaye, varitses selja taga.
Graafiline disainer Jungmyung Lee on tellinud „Real-Time Realist #2“ väljaandmiseks kaastöid kunstnikelt ja kirjutajatelt, põhinedes Robert Plutchiki emotsioonide mudeli kolmel tundel: rahu, rõõm ja ekstaas. Raamat ilmus seeria teise osana, millest esimene tegeles sama mudeli alusel hämmastuse, meeltesegaduse, üllatuse ja hirmuga.
Mõned trükise tekstidest on kirjutatud topelt süžeeridadega, see tähendab et lugeja jälgib korraga kahte lugu (Lieven Lahaye), mõni tekst on visuaalne repliikide essee (Jaakko Pallasvuo), on kirjatüüpide kollaaže (Jungmyung Lee) ja tekstitüüpide tekstitüüpe (Anders Frederik Steen, Jean-Marc Brignot). On ka väga elurõõmus ja heatahtlik tekst, mida võiks lugeda iga kunstnik ja kunstitöötaja, kes aeg-ajalt mõnda näituse avamist või muud üritust korraldab (Paul Haworth), kirjeldades ära nende ettevõtmiste inimtüpaažid ja võimalike stsenaariumite paleti.
Näiteks annab Haworth nõu üritust planeerides võileiba süüa: „Ürituse korraldamise protsess on täis pahaseid, keskendumisvõimeta, tigedaid inimesi, kes tegelikult vajaks vaid üht sarvesaia/kohvi/sigaretti. Aga ei. „Ma olen liiga hõivatud!“ karjuvad nad sulle näkku. Ära ole üks neist, võta endale hetk. Rahune.“ Tema inimtüüpide reast leiab „Vaimu“ ehk „need, kes ei vasta sulle – hõivatumad-kui-jumal-ise tüüpi rahvas – tehes nii planeerimise tüütuks ja aeeeeglaseks“; „Vihase Tüübi“, kes „ajab sassi ebamõistlikud nõudmised „lihtsalt teen oma tööd“ suhtumisega“ või „Tõelise Kunstniku“, kes „ignoreerib kõiki tähtaegu, piiranguid ja on vahelduva eduga nii Vaim kui Vihane Tüüp.“
Kuid peamiselt annab selle trükise puhul tooni eksperimentaalsus nii sisu kui ka selle vormistamise osas – nii kaugele, et raamatu tiitellehest on seitse erinevat versiooni (sest miks peaks piirduma ühega), kuid samas õmmeldud liimköide ja paberi materjalide variatiivsus (läikiv, läbipaistev, sügav kollane) annab selle raamatu käsitlemisel mõnusa taktiilse kogemuse, mis võimaldab tähelepanu osas nõudlikule lugejale meeldivat ajaviidet.
Veel samas ajakirjanumbris:
Kuhu minna & mida teha 19. – 25. oktoobril
Välisuudised: Saami paviljon järgmisel Veneetsia biennaalil