Erik Alalooga

Erik Alalooga (1974) on visuaal- ja installatsioonikunstnik, helikunstnik, lavastaja, pedagoog ja kultuurikorraldaja, kes uurib oma loomingus inimese ja masina vahelisi suhteid. Selle asemel et seostada tehnoloogiat tavapärase efektiivsuse, täpsuse ja automatiseerimisega, kasutab kunstnik tehnoloogiat kui vahendit isiklikumate ja poeetilisemate suhete loomiseks ning pakub alternatiive domineerivatele tehnoloogilistele narratiividele. Alalooga vastandub helikunsti üha süvenevale digitaliseerimisele ning arendab selle asemel madaltehnoloogilist ja performatiivset suunda, mis seob heli, liikumise ja ruumi toimivaks tervikuks.

Tema üks esimesi isikunäitusi oli sarjast „Inimene ja Jumal“ (2006) ning käsitles inimese ja masina kaudu võimu, domineerimise ja allumise suhteid. Näitusel sai näha mitmesugustest materjalijääkidest konstrueeritud kineetilisi skulptuure, mille mehhanismid sidusid esteetilise vormi interaktiivsusega. Teosed moodustasid ühtaegu ligitõmbava ja ähvardava keskkonna, kus vaataja sai masinate liikumist ja toimimist vahetult mõjutada – masinate funktsioon ei avaldunud enne, kui inimene oli neid puudutanud.  Kehaline kogemus ja vahetu sekkumine olid esteetilise taju kujunemise eelduseks, muutes masina mitte ainult tööriistaks, vaid ka instrumendiks, mille kaudu inimene suhestub nii iseenda kui ka ümbritseva tehnoloogilise maailmaga.

Oma loomingus on Alalooga arendanud vormikeelt, milles vaataja ei saa jääda passiivseks, vaid on sunnitud masinatega suhestuma. Rakveres Nortsu tee angaaris toimunud näitusel „A cock-work orange” (2017) eksponeeritud masinad hakkasid tööle vaid inimese tegevuse mõjul. Tartu Kunstimuuseumis toimunud isikunäitusel „Singulaator” (2018) nihkus see suhe muuseumiruumi, mis oli kujundatud lavastuslikuks installatsiooniks. Masinad reageerisid külastajate kohalolule ja kutsusid esile otsese füüsilise sekkumise vajaduse. Näitusesaalis liikumine sarnanes põgenemistoa läbimisega. Külastajaid ootasid ees vaenulikult meelestatud seadmed, mis tuli ruumist väljapääsemiseks allutada. Näitus teostas kujundlikult tehnoloogilise singulaarsuse ideed – hetke, mil masinad hakkavad arenema väljaspool inimliku kontrolli piire. Alalooga sõnul tähistas „Singulaator“ uut etappi tema loomingus, sidudes varasemates töödes arendatud kineetika, interaktiivsuse, helid ja ruumilavastuse ühtseks tervikuks. Näitusega ühel ajal ilmusid ka mahukas kataloog ning helikassett „Vuajerism ja muusika“.

Sama suunda arendas Alalooga edasi Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis toimunud näitusel „Vabastatud masinad” (2022), kus ruumi täitsid kunstniku loodud mehaanilised heliseadmed. Kojamehe ja diskokera mootoritest, juhtmetest ja vanametallist ehitatud objektid moodustasid süsteemi, mis oli ühendatud pulseeriva generaatoriga. Masinad ei täitnud enam oma esialgset eesmärki, vaid nad olid „vabastatud“ utilitaarsest funktsioonist ja kujunenud iseseisvalt toimivaks helistruktuuriks, mille käivitamiseks pidi näitusekülastaja leidma õige lähenemise. Nii muudeti ka kontrollija positsiooni: inimene, kes tavaliselt masinat juhib, seisis nüüd silmitsi masinate ettearvamatu ja autonoomse tegevusega. Tekkinud helimaastik muutus pidevalt, oli ilma alguse ja lõputa, ning publik sai osaks kontserdist, mille olid loonud masinad.

Samasugusel põhimõttel oli loodud ka Pärnus ja Tallinnas eksponeeritud installatsioon „Suvaliste naudingute aed“ (2023), mis koosnes 17 mootoriga käitatavast mehaanilisest helimasinast, mida juhtisid analoogsed juhugeneraatorid. Generaatorite töö tekitas oma tehnilise ebatäpsusega lõputult varieeruvaid mehaanilisi ja helilisi mustreid. Ringikujuliselt paigutatud masinad lõid vaataja ümber pulseeriva helikeskkonna, mille keskmes asuv kõlar võimendas mehaanilisi helisid ja täiendas neid elektrooniliste efektidega.

Isikunäitusel „Kineetiliste kurioosumite kabinet“ (2026) ARSi projektiruumis tõlgendas kunstnik lääne kultuuriloo ikoonilisi kujundeid subjektiivsete ja meelevaldsete filtrite kaudu. Archimedese, Isaac Newtoni, Léon Foucault’, Thomas Edisoni, Luis Buñueli, Marvin Minsky ja Nikita Hruštšovi pärandist lähtunud seitse kineetilist skulptuuri toimisid autonoomsete tehiskehadena, mille koreograafia ja mehaanilised žestid lõid iseseisva ruumilise narratiivi. Näitus jätkas Alalooga intuitiivsel diletantismil põhinevat masinakunsti, vastandudes tehnoloogilise progressi ja efektiivsuse ideaalidele.

Alalooga tegutseb ka heli-performance’i-kunstnikuna. Ta esineb nii üksi kui ka erinevate koosseisudega, muu hulgas on ta kollektiivi Postinstrumentum üks asutajaid. Tema performance’ite keskmes on jätkuvalt mehaanilised helimasinad ja instrumentide süsteemid. Elektroonikat kasutatakse minimaalselt, helisid loovad inimesed ise eelkõige materjali käsitsedes. Alalooga loomingut on ka salvestatud:  välja on antud kolm helikassetti: „Metronomic Nightmare“ (2018), „Voyeurism for music“ (2018), mis on ilmunud koos tema loomingu kataloogiga, ning „Post Humanist Hangover – Parabolic Dialogue“ (2025), lisaks koos eleOnora ja Kalle Tikasega salvestatud ning aastal 2019 ilmunud „Ringhold“.