Ingrid Allik, vaade näitusele "Nagu kivid voolavas vees", 2020, Linnagalerii, kuraator Tamara Luuk. Foto: Paul Kuimet.

Ingrid Allik (1958) on keraamik, kelle mitmepalgelist loomingut iseloomustab autobiograafilisus ja loodusest inspireeritud vormid. Ta on jaapani päritolu rakutehnika eksperte Eestis. Allik katsetab erinevate savide, glasuuride ja põletustehnikatega, sidudes keraamilisi objekte leidobjektidega. Oma installatsioonides kasutab ta hulgaliselt mitmesuguseid materjale, pidamata üht teisest väärtuslikumaks. Vastavalt väljapanekule toob ta esile teoste kooskõla ja tähendusvarjundid.

Jaapani kultuurist inspireerituna ühendab Allik keraamikat ikebanaga, mille alaseid teadmisi omandas ta 1970. aastate lõpus Dagmar Kotli käe all ja 1980. aastate alguses kaugõppes Kokusai Ikebana Internationali juhi Noriko Ono juhendamisel. Nõukogude aja liikumispiirangutest tingitult toimus õpe posti vahendusel. Üks Alliku ikebanast mõjutatud kompositsioone oli väljas grupinäitusel „Hortus Ceramicus“ (koos Viive Väljaotsa, Kersti Laanmaa, Tiina Kaljuste ja Kaie Pungasega; 2008 Vilniuses, 2009 Hop galeriis ja Pärnu Uue Kunsti Muuseumis) ning isikunäitusel „Hea ilm“ (2012), kus ta kombineeris tarbelisi vaasivorme taimekooslustega, moodustades ebatraditsioonilisi ikebanaseadeid.

Hop galeriis toimunud näitusel „Kahel pool vett“ (2016, koos Riitta Talonpoikaga) olid eksponeeritud Alexander Calderi mobiilsete skulptuuridega sarnanevad tööd, mis olid inspireeritud vee liikuvusest – selle helgusest, hõljuvusest, lahustuvusest. Valevas portselansavis teostatud kompositsioonid lõid illusiooni meresügavusest, seal peituvatest organismidest ja elukatest, mis olid galeriiruumis laest alla rippuma pandud.

Näitusel „Kuidas: elada. Virtuaalsed biograafiad“ (2018, koos Dre Brittoni ja Laura Põlluga, kuraator Marika Agu) Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis eksponeeris Allik töid, mis on inspireeritud isiklikust elust ja koduruumist. Kolm kunstnikku pakkusid välja vahendeid, millest üks ruum võiks koosneda, võimaldades vaatajatel rekonstrueerida eluviise, kujuteldavaid või konkreetseid inimtegevusi ja biograafiaid.

Isikunäitus „Sekret/Cekpet. Omalooline peitus“ (2020) Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kasvas välja lapsepõlve mängust, milles on ühendatud soov oma „aardeid“ peita ning samal ajal ka näidata. Näitusel eksponeeris Allik aastakümnete jooksul kogunenud isiklikke esemeid koos keraamikaga. Objektide vaatamiseks oli külastaja sunnitud vitriinkastil oleva liivakihi eemale pühkima, tekitades vagusid ja kuhjatisi nähtava ning nähtamatu vahel.

Linnagaleriis aset leidnud näitusel „Nagu kivid voolavas vees“ (2020, koos Tiiu-Pallo Vaiki ja Naima Neidrega, kuraator Tamara Luuk) kombineeris Allik loodusest inspireeritud keraamilisi vorme ja leidobjekte, viidates loodus- ja inimjõu vahelistele suhetele, mille puhul loodus alati peale jääb. Näitusel otsiti kolme kunstniku vahel ühist meeleolu, mis oli kantud paigalolekust, stabiilsusest, aga ka nihetest ja voolavusest.

Ingrid Allik lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi keraamika eriala (BA, 1981; MA, 2004). Alates 1987. aastast on ta töötanud Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonnas. Allik oli üks esimesi eesti keraamikuid, kes hakkas oma loomingus kasutama Jaapanist pärinevat rakutehnikat. Ta andis 2010. aastal välja käsiraamatu „Raku. Kujunemine ja kogemus“.Allikut on tunnustatud aasta keraamiku tiitliga (2010) ja Eesti Kunstiakadeemia loomepreemiaga (2019). Tema teoseid leidub nii Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi ning Tallinna Linnamuuseumi kollektsioonides kui ka Läti, Leedu, Taani, Ameerika Ühendriikide, Saksamaa ja Jaapani erakogudes.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo