Jaanus Samma

Jaanus Samma (1982) keskendub oma loomingus igapäevaelu äärealadele ning avaliku ja isikliku ruumi piiripunktidele. Ta tegeleb peamiselt ajaloo, etnograafia ja museoloogia temaatikaga ning uurib nende valdkondade ristumiskohtades tekkivaid lugusid. Samma on teinud graafikat, installatsioone ja videoid, aga kujundanud ka kudumeid.

2000. aastatel Eesti kunstielus esile tõusnud Samma loomingus leidub palju camp’ilikult ambivalentset mängu meeserootika ja geisümboolikaga, nagu purskkaevud, kahurid ja delfiinid. Eesti ajalooga hakkas ta tegelema projektis „Applied Arts for a Gay Club“ (2010), mis erotiseerib arhailisi meeste talutöid ning asetab need geikultuuri konteksti. Audiokogumikuga „Lood” (2007/2011) andis Samma hääle keskealistele geimeestele, kes jagasid oma kogemusi ajast, mil homoseksuaalsed suhted olid kriminaliseeritud. Nad räägivad hirmust, normatiividest, partnerite leidmisest Nõukogude Eestis ja seksuaalsuse allasurumise mõjust nende elule.

Projektis „NSFW. Esimehe lugu” (2015) jutustas Samma fiktiivse ooperi vormis loo 1960-ndatel aastatel tegutsenud kolhoosiesimehest, kellele määrati homoseksuaalse tegevuse eest vanglakaristus. Selle tõttu kaotas ta töö ja perekonna, kuid leidis hiljem tunnustuse geiringkondades. Kunstnik jälgis Esimehe traagilist saatust, kasutades ruumi-installatsiooni, videoid, fotosid, arhiivimaterjale ja leitud esemeid. Esimees suri 1990. aastal vägivaldselt, vahetult enne homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist. Selle näitusega esindas Samma Eestit 56. Veneetsia biennaalil, pälvides rahvusvahelist tähelepanu.

Projektis „Hair Sucks“ (2012–2017) koondas kunstnik maailma eri paigust pärit seksuaalsuseteemalised grafitid, mis olid muudetud kudumismustriteks ja siis kampsunitesse kootud. Grafitit kui avalikku ruumi jäetud sõnumit vaatles Samma ka enda esimesel isikunäitusel Roomas Nomas Foundation’i galeriis. Näitus kandis pealkirja „Kirikuaia välikäimla” (2018) ning selle keskmes olid Kodavere kiriku välikäimla ja Rooma Flaminio raudteejaama avalik tualett. Rooma tualett oli linna üks viimaseid vanaaegseid avalikke käimlaid ning mängis olulist rolli kohalikus geikultuuris. Kodavere kiriku välikäimla seintele kirjutatud sõnumid ja nimed jutustavad lugusid 20. sajandi alguse külaajaloost ja inimestest. Samma dokumenteeris mõlema paiga grafitid, andes ühtlasi edasi nende sotsiaalset ja kultuurilist tähendust.

2022. aastal kureeris Jaanus Samma Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näitust „Vaikelud rahvuslikel motiividel“. Väljapanek kajastas rahvuslike mustrite ja kujundite kasutamist Eesti tarbekunstis ja -graafikas 1930.–1950. aastatel. Kunstnik valis materjalid ligi kahekümne muuseumi kogudest ning pani neist kokku kaksteist temaatilist kompositsiooni, mis keskendusid tol ajal eriti reljeefselt väljajoonistunud teemadele – Kalevipojast ja Lydia Koidulast töö ja spordini. Samma tegi näituse jaoks kolm uut teost, mis käsitlevad rahvuskonservatiivset kunstikaanonit ja pakuvad võimalusi selle tänapäevasteks tõlgendusteks. Näitusel osales veel kolm Eesti kunstnikku: Edith Karlson, Anna Mari Liivrand ning Urmas Lüüs. Kõik nad mõtestasid rahvuslikkust omal moel.

Rahvuslike narratiivide ja müütide seotust võimuga uuris Samma ka 2023. aastal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis avatud isikunäitusel „Raudmehed“. Väljapanek keskendus kangelase kujutamisele, keda peetakse jõu, mehelikkuse, kaitse ja meelekindluse sümboliks. Hinnanguid andmata ühendas kunstnik näitusel mitu meest, kes on kujundanud Eesti rahvuslikku identiteeti nii mütoloogilisel kui ka poliitilisel tasandil. Näituse iga osa käsitles erinevaid ajaloolisi sümboleid. Esimeses osas keskenduti vaibale, mille noorteorganisatsioon Kodutütred oli 1938. aastal kinkinud president Konstantin Pätsile. Teises osas võis näha Voldemar Pätsi 1926. aasta trükist „Eesti rahvariie ja ornament“, mis mõjutas tugevalt toonast tarbekunsti. Näituse kolmas osa võttis vaatluse alla jumal Apollo kuju, millest on Eestis alates 1880. aastate lõpust tehtud mitmeid koopiaid, ning viimases osas kvääris kunstnik eestlaste rahvuskangelast Kalevipoega. Näitusel oli eksponeeritud ka teos „Jockstrap”, mille peale olid tikitud Eesti  rahvusmustrid. Teos raputab kinnistunud arusaamu rahvakultuurist ja mehelikkusest. Arhiivimaterjalide ja lugude kaudu esitles Samma unustatud või varju jäänud ajalookilde, nihestades nende abil patriarhaalse maailmakorra tõekspidamisi.

2024. aastal Kumu kunstimuuseumis välja pandud näitus „Elisarion: Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma” esitles baltisaksa taustaga Elisàr von Kupfferi (1872–1942) ja Jaanus Samma loomingut. Väljapanekul kujutati utoopilisi ja idealistlikke ruume ning lahati identiteediküsimusi. Von Kupfferi antiigi ja renessansi mõjudega homoerootilised maalid põimusid Samma teostega, mis käsitlevad eesti talupoegade seksuaalsust ja kväärivad rahvakunsti. Teoste vastandamine tõi esile talupoegade ja saksakeelse eliidi kõrvuti eksisteerimise keerukuse, võõristuse ja iha põimumise ning mängu kõrge ja madalaga. Näitust täiendas Karl Joonas Alamaa installatsioon „Piiratud lõbu“. Kuigi Samma puudutab sageli ühiskonna valupunkte, ei puudu tema loomingust ka peen huumor.