Jaanus Samma

Jaanus Samma (1982) on õppinud graafikat, kuid ta töötab kõigi kaasaegse kunsti meediumidega installatsioonist ja videost ehete ja kudumite kujunduseni. Tema looming tegeleb inimese igapäevaelu äärealadega, keskendudes viimasel ajal avaliku ja isikliku ruumi piiripunktidele.

2000. aastatel Eesti kunstiväljal esile tõusnud Jaanus Samma loomingus leidub palju camp’ilikult ambivalentset mängu meeserootika ja geisümboolikaga, nagu purskkaevud, kahurid ja delfiinid. Eesti ajalooga hakkas Jaanus Samma tegelema projektis „Applied Arts for a Gay Club“ (2010, koos Alo Paistikuga), mis erotiseerib arhailisi meeste talutöid ning asetab need geisubkultuuri konteksti. Hoopis tõsisemal toonil räägib seksuaalsuse ajaloost Eestis Samma audiokogumik „Lood“ (2007/11). Teoses kõnelevad keskealised geimehed hirmust ja normatiividest, sellest, kuidas nad nõukogude perioodil, mil homoseksuaalsed suhted olid kriminaliseeritud, partnereid leidsid ning kuidas represseeritud seksuaalsus nende elu mõjutas.

Teose „Lood“ jätkuks võib pidada Jaanus Samma doktoritööd ja kunstiprojekti „Esimees“, millega ta esines ka 56. Veneetsia biennaali Eesti paviljonis ja hiljem Okupatsioonide muuseumis. Näitus jutustas ajalookäsitluses seni rääkimata jäänud loo nõukogude okupatsiooni repressioonidest homoseksuaalsete meeste suhtes, seda „Esimeheks“ kutsutud mehe traagilise elukäigu näitel. Vaatamata sellele, et Samma puudutab ajalooliste lugudega sageli ühiskonna valupunkte, ei puudu tema teostest ka peen huumor.

Samma projekt „Hair Sucks“ koondab kokku maailma eri paigust kokku kogutud seksuaalsuse teemalised grafitid, mis on muudetud kudumismustriteks ja siis kampsunitesse kootud. Grafitit kui avalikku ruumi jäetud sõnumit on Samma vaadelnud ka kunstiprojektis, mille keskmes on Kodavere küla kiriku välitualett, kuhu lõigatud sõnumid ja nimed jutustavad lugusid 20. sajandi külaajaloost ja inimestest.