Terje Ojaver (sünd 1955) on skulptor, kes on teinud abstraktseid ja figuratiivseid monumente, kohaspetsiifilisi installatsioone, performatiivseid parafraase, klassikalist skulptuuri, videot. Ta on loonud mitmeid tähelepanuväärseid monumentaalskulptuure avalikku ruumi.
1990. aastatel keskendus Terje Ojaver peamiselt koha- ja materjalispetsiifilistele installatsioonidele, mida iseloomustab kontseptuaalne looduse käsitlus. Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 3. aastanäitusel „Biotoopia“ eksponeeris ta Kunstihoone esistel sammastel teost „Bio-Top“ (1994), mis mõõtis saastatuse taset õhus. Le vent des forets, Lahaymeix`s, Prantsusmaal Lorraine’is ehitas ta elusate puude ümber gigantsed kaitsvad lillepotid (1998). Tallinna Botaanikaaias (1998) kattis ta maa lõputu rohelise lainetava muruvaibaga, osutades inimese ja looduse ühtsusele. Kuressaares lasi ta talvel lossitiigist eemaldatud ja külmhoones säilitatud jääkuubikud kevadel tiiki tagasi (2001), demonstreerides looduse igavest ringkäiku. Ojaver alustas suurte liikuvate kivimulaažide seeriat näitusel „Petetute tants“ (2009), jätkates seda Riia Skulptuurikvadriennaalil Peetri kiriku platsil (2016) ning eksponeeris neid ujuvate kividena Kadrioru tiigil (2016) ning seejärel Arhusis, Taanis (2019).
Ojaveri iseloomustab klassikalise skulptuuri kaanonite sidumine vastuoluliste tehniliste või narratiivsete lahendustega, segades kõrgeid ja madalaid kunstikategooriaid. Figuurile, enamasti kunstniku enesekujutisele rajatud tööd moodustavad tema loomingus ühe olulise osa, mille kaudu jutustab ta naise reaalsest ning illusoorsest positsioonist, aga ka endast kui abikaasast, emast, tütrest, tema vabadusest ja kohustustest, tugevusest ning allaandmisest. Nende tööde seast leiame „Pimeda“ (2011), „Piinliku munakeha“ (2015), „Autoportree põleva kalana“ (2014), „Autoportree kaamelina“ (2012), „Autoportree kilpkonnana“ (2018). Ojaver on kasutanud nende autoportreeliste tegelaste loomisel materjale, mida on viimase viiekümne aasta vältel seostatud eelkõige naiskunstnike materjalivalikuga – igapäeva objektid, pehmed kangad jms. Ojaveri isiknäitusel “Striptiisiklubi” (2015, Vabaduse galerii) eksponeeritud „Madonna“ kujutab koormakilesse rõivastatud figuuri, kibestunud ja lootuse kaotanud ilmega naist, kes ei saa iial vabaks talle pandud koormast. Kontrastina eksponeeris ta samal näitusel ka pronksist figuriinide seeriat, mis tegeleb naise seksuaalsuse kujutamisega tema erinevatel eluetappidel.
Mütoloogilise naise, arhetüüpsete hirmude ja fantaasiatega tegeles isiknäitus “Mis juhtus Punamütsikestega?” (2019, Vaal galerii), kus Ojaver eksponeeris skulpturaalset installatsiooni „Elajas”, mis kujutab üleelusuurust looma ründamas musta riietatud naist. Videoteoses „Sisyphose pruut“ (2009) esitas Ojaver interpretatsiooni Sisyphose müüdist: pruudikleiti riietunud naine üritab saavutada võimatut – lüüa jalgpall mäeharjal asuvasse väravasse.
Terje Ojaver on loonud ka monumentaalskulptuure avalikku ruumi. Nende seas on näiteks luuletaja Betti Alveri monument Jõgeval (1995), kindral Johan Laidoneri ratsamonument Viljandis (2004) , 11 kunstkivi kujutav installatsioon „Taevakivid” Ülemiste keskuses (2014) ja Valga Gümnaasiumi ees asuv hüppevalmis poissi kujutav pronksskulptuur „Hoolaud“ (2016).
Terje Ojaver on õppinud skulptuuri Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (MA, 1985). Ta on olnud Eesti Kujurite Ühenduse juhatuses aastatel 2005–2015; õpetab Eesti Kunstiakadeemias, on õpetanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis üle kümne aasta meistriklasse, joonistamist, vormi ja installatsiooni. Alates 1991 aastast on osalenud mitmetel skulptuuri sümpoosiumitel Eestis ja Euroopas. Teda on auhinnatud Eesti Vabariigi kultuuristipendiumiga (1994) ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga (1999). Tema teosed kuuluvad KUMU, Tartu Kunstimuuseumi ja erakogudesse. Terje Ojaver on üks riikliku kunstnikupalga saajaid aastatel 2023–2025.