Riias avati eelmisel nädalal 11. kaasaegse kunsti festival Survival Kit, mille pealkiri on tänavu „Being Safe is Scary“ ja kuraator Katia Krupernikova. Pealkiri on laenatud kunstnik Banu Cennetoğlu kohaspetsiifiliselt teoselt, mis ehtis 2017. aasta documenta 14 ajal Fridericianumi muuseumit Kasselis. Cennetoğlu laenas lause omakorda grafitilt, mida ta nägi Ateenas Euroopa Liidu ja Türgi vahelise pagulasleppe sõlmimise ajal 2016. aastal. Kunstnike nimekirjast leiab mitmeid tuntud ja vähem tuntud nimesid. Eesti kunstnikest on esindatud Sigrid Viir, näiteks osaleb näitusel ka järgmine Soome esindaja Veneetsia biennaalil, Pilvi Takala või ka praegu Tartu Kunstimuuseumis üleval oleva „FinnCycling-Soumi-Perkele“ näituse autor Martta Tuomaala. Festival on avatud 4. oktoobrini. Ühtlasi on viimast nädalat avatud 2. Riia biennaal, mille kohta saab reportaaži lugeda siit. 8. novembrini on avatud Riia Fotobiennaal.
*
Reisimispiirangutest hoolimata avati augusti viimasel nädalavahetusel ka Euroopa biennaal Manifesta 13. Programm on jaotunud mitme kuu peale ning avaneb ükshaaval. Kogu näitust saab niisiis vaadata tegelikult alles 9. oktoobrist 19. novembrini. Biennaaliga kaasneva lisaprogrammi Les Parallèles du Sud raames saab näha ka Baltimaade koostööprojekti „Roots to Routes“, mida kureerivad Merilin Talumaa, Maija Rudovska ja Justė Kostikovaitė. 28. augustil avanes projekt Evita Vasiļjeva ja Antoine Nessi näituse ja Lina Lapelytė performance’iga, järgmisel päeval toimus filmiprogramm Ieva Epnere, Katrīna Neiburga, Eglė Budvytytė, Ingel Vaikla, Emilija Škarnulytė, Kristina Normani ja Anastasia Sosunova teostega.
Merilin Talumaa kommenteerib olukorda Marseille’s: „Vaatamata viiruse jätkuvale levikule oli avamise nädalal rohkesti publikut ning huvi nii kohalike inimeste kui väliskülastajate seas. Kindlasti on praegu enim külastajaid just Prantsusmaalt ning lähiriikidest. Manifesta biennaali põhiprogramm on sel aastal jagatud neljaks, välistades ühe suurejoonelise ja rahvarohke avamise. Kuid erinevalt paljudest suursündmustest on Manifesta otsustanud mitte valida digitaalset lähenemist või biennaali edasi lükata. Üldiselt on biennaali põhiprogrammi veel vara isegi hoomata, kuna nende põhinäitused avanevad alles septembri teises pooles ning oktoobri alguses. Hetkel on kõige aktiivsemad just paralleelprogrammi kuuluvad projektid, mis on tugevalt Lõuna-Prantsusmaa kunstiskeene(de)ga seotud. Kui augusti keskel tundus, et viiruse kasvava leviku tõttu võib Manifesta üldse ära jääda, siis praeguseks on kindel, et kõik liigub siiski edasi ning Prantsuse riik soovib kultuurisündmusi igati toetada, mistõttu on tühistatud vaid üritused üle 5000 osalisega. Prantsusmaa suhtumine viirusesse on väga erinev Balti riikidest, mistõttu ootame ja näeme, mis saama hakkab!“
Küsimusele, kui palju tuli Balti riike ühendavas programmis „Roots to Routes“ reisipiirangute tõttu muudatusi teha, vastab Talumaa, et suuri muudatusi nad ei teinudki. „Kuna me oleme juba pea pooleteise aasta jooksul kohaliku kogukonnaga tihedalt kontaktis olnud ja koostööd teinud, siis kulgeb meie programm ikka samade partnerite ja kunstnikega nagu ka esialgu planeerisime. See on andnud tuge ja väga positiivseid tulemusi kohaliku kogukonna poolt, kes on meid palju toetanud ning kellega me näeme ka tulevikus koostöö jätkamise soovi. Huvitaval kombel ei muutnud me ka kontseptuaalses plaanis suuresti midagi, kuna meie valitud teemad haakusid praeguse ajaga isegi veelgi teravamalt kui enne Covidi plahvatust. Samuti on soovinud kõik meie kunstnikud jätkuvalt täies mahus panustada ning vastavalt olukorrale kohaneda. Sellegipoolest on praegustes tingimustes muidugikeeruline töötada, kuna pikalt ette planeerida ei saa. Seetõttu oleme kõik pidanud olema pidevalt ja juba väga pikka aega väga paindlikud. Me oleme programmi otsustanud täies ulatuses teostada, küll lühema perioodi jooksul kui esialgu planeeritud, leides vastavalt igale kunstnikule ja situatsioonile kõige sobivamad lahendused. Samuti planeerime me teha kõikidest projekti osadest videod ning ehk õnnestub meil järgmiseks aastaks koostada lühifilm, mida oleks digitaalselt võimalik kergelt jagada.“
*
Veneetsia arhitektuuribiennaal lükati järgmisesse aastasse ja kunstibiennaal avaneb alles 2022. aastal, kuid see ei tähendaks, et biennaali toimumiskohad tühjalt seisaksid. Augusti lõpus avanes Giardini Keskpaviljonis näitus „Le muse inquiete. When La Biennale Meets History“, mis keskendub biennaali arhiivide kaudu Veneetsia biennaali ja ühiskondliku ajaloo kokkupuutepunktidele. Esimest korda ajaloos kureerivad näitust kõigi biennaali kuue osa kuraatorid: Cecilia Alemani (kunst), Alberto Barbera (film), Marie Chouinard (tants), Ivan Fedele (muusika), Antonio Latella (teater) ja Hashim Sarkis (arhitektuur). Ühtlasi otsustati sel aastal kunsti-kuldlõvid anda neljale nüüdseks meie hulgast lahkunud eelnevatele biennaalikuraatorile: Germano Celantile, Okwui Enwezorile, kunstiajaloolasele Maurizio Calvesile ja arhitekt Vittorio Gregottile. Kusjuures Celant ja Gregotti surid mõlemad koroonaviiruse tagajärjel.
Veel samas ajakirjanumbris:
Uue hooaja juhkiri: September on (kunsti)raamatukuu
Kuhu minna & mida teha 7.09–14.09
