48. Veneetsia biennaalil esindasid Eestit kaks kunstiprojekti: ühe autoriteks on Peeter Pere ja Jüri Ojaver (kuraator Johannes Saar) ning teine on Ando Keskküla ühemeheprojekt. Mõlemad näitused toimusid Palazzo Querinis.
Kuraator Johannes Saar: „Kaasaegses kunstis pole vist levinumat autsaideri modus vivendi`t kui valge keskealine abielumees. Jüri Ojaver, Peeter Pere ja Ando Keskküla on ideaalseks peksukotiks kõikidele agressiivsetele vähemustele: ratastoolis lesbileskedele, homoatleetidele, põrguinglitele, feministidele, alfonsitele, värvilistele jms.
Võimukas majoriteet on kummatigi juba ammu läbi tolmutatud ja reailminguks degradeeritud, nii, et teiste hulgas võiks temagi hakata uuesti huvi pakkuma. Niisis quo vadis, looduse kukutatud kroon?
Pere, arhitektist maalija, raiub parajasti Gordioni sõlme, et lõpetada maalikunsti piinad. Ta tulistab kõikidest relvadest läbi kogu selle õnnetu ajaloo, mis aiva on ekselnud ühest reaalsuse simulatsioonist teise. Läbitulistatud lõuendid, ilma ühegi värvihilbuta, toovad maalikunsti uuesti maa peale, tagasi tegelikkusesse.
Jüri Ojaver, iseõppinud skulptor, ehitab sedakord sildu (mis mehine töö), kuid tulemus on vanamoeliselt heteroseksuaalne – sild küll, aga naissild, mille kaardus pinda mehel hea tallata. Eriti kui silla jalad taeva poole pöörata.
Ando Keskküla videotaies on dekadentsi koidik. Sujuvas unisoonis Uppuva Linnaga käsitleb ta meeste käärimist vanakesteks, ajaliku lahustumist ajatusse, vette, mis Veneetsiale on fataalse kaduviku sümboliks.
Raske uskuda, et kõnealune macho`lik löögirusikas pluralismi ja tolerantsi kirevasse kangasse augu suudab käristada, kuid juba tasakaalu mõttes peaks keegi Veneetsia biennaalil mehe eest kah väljas olema.“
Näituse tiim:
Kunstnikud: Ando Keskküla (iseseisev ekspositsioon), Jüri Ojaver ja Peeter Pere (kuraator Johannes Saar)
Komissar: Sirje Helme
Näitusega kaasnes kataloog, kuhu kirjutasid tekstid Johannes Saar ja Sirje Helme, kujundaja oli Andres Tali.