Eesti paviljonis 54. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil sai näha Liina Siibi näitust „Naine võtab vähe ruumi” (04.06.–27.11.2011). Näitus koosnes kuuest kontseptuaalselt ühendatud ruumiinstallatsioonist korterilaadses, (eba)koduses keskkonnas. Oma foto-, video- ja kohaspetsiifilistes ruumiinstallatsioonides uuris kunstnik mitmesuguseid teemasid, mis ulatuvad naiselikkusest ja sotsiaalsest ruumist kuni naise erinevate representatsioonideni nüüdisühiskonnas, aga ka „naiselike” töökohtade ja prostitutsioonini. Näitus toimus Palazzo Malipieros.
Näituse nimiteoses, fotosarjas „A Woman Takes Little Space” (2007–2011) on jäädvustatud erinevas vanuses ja erineva sotsiaalse staatusega naisi nende töökohtadel. Pealkirja veidi kohmakas koomika ning äraspidiselt esitatud süüdistus toob esile näituse kõige pealmise ja päevapoliitilisema tasandi: sari on inspireeritud mõned aastad tagasi Eesti ajakirjanduses ilmunud soolise võrdõiguslikkuse teemalistes arvamusartiklites esinenud väitest, et naine vajab igapäevaseks tööks vähem ruumi (ning töö eest vähem palka) kui mees. Üks näitust läbiv küsimus puudutabki mehhanisme, mis lasevad sedalaadi arusaamadel (kuigi need avalikes debattides enamasti poliitilise korrektsuse huvides maha surutakse) üsnagi häirimatult ja kõiki osapooli hõlmava vaikiva kokkuleppe tulemusel endiselt toimida. See sotsiaalse ebavõrdsuse probleem ei ole aga muidugi midagi eraldiseisvat, vaid kasvab välja paljudest märksa sügavamatest ja keerulisematest, omavahel põimunud ja sageli märkamatuks jäävatest naise “olemust” ja soorolle puudutavatest mõttemustritest ning käitumispraktikatest.
Kui „A Woman Takes Little Space” formuleerib üsna plakatlikult probleemi veepealse osa (kuigi fotod mitte ainult ei kodeeri, vaid kohati ka dekodeerivad teineteist, muutes pildi üsna mitmekihiliseks), siis teistes teostes püütakse justkui astuda samm tagasi ning uurida, millistel tasanditel ja millistes suhetes need „loomulikuna” tajutud rollimudelid välja kujunevad ning kuidas nende tegelik konfliktsus ennast erinevatel viisidel ilmutab.
Installatsioonis „A Room of One’s Own” (2011) võib näha videoid Tallinna lähedal uusasumis elavate pereemade kodutöödest ja koduelust, nende kõrval aga talvises maastikus vabaõhukontserdil isekeskis tantsivaid vene naisi. Teoses “Apartness” (2008) näeb fotosid keskealisest naisest, kes on riietanud ennast vastavalt oma kujutlusele sellest, millest mees fantaseerib, luues teatava hüpertrofeerunud naise kuju. Videoinstallatsioonis „Averse Body” (2007) kuuleb autoaknast filmitud öise Tallinna vaadete taustal intervjuusid prostituutidega, kellelt kunstnik küsib, mida nad arvavad oma kehast, mida nende kliendid sellest arvavad, mida nad tahaksid enda juures muuta, kui palju nad kulutavad aega oma välimusele jne. Privaatsfäärile ja kehale keskendunud teoste kõrval näeb videos „Unsocial Hours” (2011) naise töö- ja sotsiaalse elu mudelit ning ringkäiku läbi toidu, täpsemalt läbi odavate saiakeste, mida valmistatakse öises pagaritöökojas, müüakse Balti jaama kioskis, süüakse Lasnamäe kohvikus või Pelgulinna haiglas arstide ja õdede puhkepausi ajal. Siin on ruumivaatluste kõrval kõige intensiivsemalt esil aja dimensioon, selle aja ringlemine ja teatav rituaalsus, kordamine ja „mitte kuhugi jõudmine”. Selline ringlus ei ole kahtlemata omane ainult „naiste tööle” või „naiste elule”, kuid vähemalt siinse näituse kontekstis näivad suhteliselt võrdselt kohal olevat selle tsükli mõlemad peamised tajumisviisid ja tähendused: kordamine mõjub ühest küljest ahistava ja mehhaniseerituna („surnud” ringina), teisalt ka millegi positiivses mõttes taastootva ja stabiliseerivana (nn eluringina), mis ei kõnele ainult “edasijõudmise” luhtumisest, vaid võimalik, et ka selle ebavajalikkusest.
Mehi nägi näitusel napilt, kuid nad olid kohal häälena: vannitoast kostva laulu, õigemini häälutusena („His Song”, 2011), „Unsocial Hours” videos nn teadustajana, kaudsemal viisil ka teoses „Averse Body”, mille lähtepunktiks on Jerzy Grotowski väide prostituutide erilisest vastumeelsusest, usaldusepuudusest oma keha suhtes. Intervjueeritavate vastused kunstniku küsimustele võiksid kuuluda ükskõik millistele naistele, need on kord enesekindlamad, kord kahtlevamad, kuid näivad igal juhul kummutavat ametiga seotud vastumeelsuse teesi.
Liina Siib on sündinud Tallinnas 1963. aastal. Õppinud graafikat Eesti Kunstiakadeemias, kus 2003. aastal kaitses magistrikraadi fotograafias. Elab Tallinnas, alates 2008. aastast töötab Eesti Kunstiakadeemias. Viimastel aastatel keskendunud töödes naiselikkuse erinevatele aspektidele, sh sotsiaalne ruum ja subjektiivsus. Korraldanud kolmkümmend isiknäitust Eestis, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Soomes ja Lätis. Osalenud paljudel rahvusvahelistel grupinäitustel Eestis ja välismaal, Euroopas, Aasias ja USA-s. Töid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Stockholmi Moderna Museeti, Nürnbergi Neues Museum für Kunst und Design jt kogudes.
Näituse tiim
Kunstnik Liina Siib
Komissar Johannes Saar (KKEK)
Abikomissarid Elin Kard (KKEK), Andris Brinkmanis
Tiim Anu Allas, Andres Amos, Heikki Bauert, Roomet Jakapi, Aadam Kaarma, Elin Kard, Raul Keller, Anna Kortelainen, Hans-Gunter Lock, Eilve Manglus, Agné Narušyté, Tarmo Männard, Tiit Rammul, Johannes Saar, Elo-Hanna Seljamaa, Andreas Trossek
Näitusega kaasnes Aadam Kaarma kujundatud kataloog, kuhu kirjutasid tekstid Anna Kortelainen, Agné Narušyté, Elo-Hanna Seljamaa, toimetaja oli Andreas Trossek.
Projekt valis avalikul konkursil välja žürii koosseisus Sirje Helme, Andres Kurg, Peeter Laurits, Piret Lindpere, Reet Mark, Johannes Saar, Ene-Liis Semper.