60. Veneetsia biennaalil esindas Eestit Edith Karlson näitusega „Hora lupi“, mida eksponeeriti Chiesa di Santa Maria delle Penitenti kirikus 2024. aasta 20. aprillist kuni 24. novembrini.
Näitusel lahkas kunstnik inimese primitiivseid tunge nende banaalsuses ja pühalikkuses ning küsis lunastuse võimalikkuse järele maailmas, mis lunastust ei vääri. Näitus valmis koostöös dramaturg Eero Epneriga. Eesti paviljon koos Edith Karlsoni skulpturaalse maailmaga avanes Veneetsias Cannaregio kanali ääres asuvas Chiesa di Santa Maria delle Penitenti kirikus. Kiriku interjöör koos ajalooliste kunstiteostega lõi Karlsoni teoste ümber eripärase emotsionaalse atmosfääri. Näituseruume täitsid kunstniku savist ja betoonist skulptuurid, mis jutustavad sündimise paratamatust ebaõnnest ja avavad inimolendi tungleva natuuri, kus esikohal pole tsiviliseeritud kodaniku päevakajalised teadmised, vaid tema mitte eriti sügavale ülikonna alla surutud impulsid, aistingud, tahtmised ja ihad.
„Hora lupi“ ehk hunditund on müütiline hetk enne koitu, mille kohta usutakse, et siis sünnib ja sureb kõige rohkem inimesi. Öö pimedaimat aega, mil kõik tekib ja kaob, võib näha nii kaose haripunktina kui muutuste algatajana.
Läbiva motiivina olid näitusel sajad savist autoportreed, mille autoriteks on inimesed kunstniku ümbert. Skulptuuride inspiratsiooniallikaks on keskaegsed terrakotaskulptuurid Tartu Jaani kirikus, mis kujutavad suure tõenäosusega toonaseid Tartu linnakodanikke. On oletatud, et tegemist võib olla katkuohvrite mälestusansambliga. Lisaks portreedele leidsid kirikus koha ka erisugused loomad ja hübriidolendid, mis moodustavad üheskoos eksistentsiaalse jutustuse inimese loomalikkusest.
Näituse helikujunduses kasutati Henry Purcelli teost “The cold song” (1691), esitajaks Edith Karlson, aranžeeringu autor Raul Saaremets.
Edith Karlson on skulptor ja installatsioonikunstnik, kelle looming tegeleb elu sõnades väljendamatu ja tunnetusliku poolega. Hirm, melanhoolia, brutaalsus ja joovastus väljenduvad Karlsoni loomingus näiteks savis, betoonis või leidmaterjalides ning tihtipeale annab kunstnik neile loomaliku või antropomorfse vormi.Edith Karlson on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri eriala (BA, 2006; MA, 2008). Teda on autasustatud EKA noore kunstniku preemiaga (2006) ja Köler Prize’i publikupreemiaga (2015) ning Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2019). Edith Karlson on kunstnikupalga saaja aastatel 2018-2020 ja 2022-2024. 2021. aastal autasustati teda Eesti Kultuurkapitali peapreemiaga.
Eero Epner on kunstiteadlane, dramaturg ja ühiskonnakriitik, kes töötas pikalt teater NO99 dramaturgina ja on teinud koostööd mitmete Eesti kunstnikega. Koos Edith Karlsoniga valmis näitus „Süütuse tagasitulek“ (EKKM, 2021). Ta on saanud Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2017) Konrad Mäe elu ja loomingu uurimise ja tutvustamise eest.
Näitusetiim
Kunstnik: Edith Karlson
Dramaturg: Eero Epner
Kommissar: Maria Arusoo
Arhitekt: Piero Vespignani
Disainerid: Jojo & me
Produktsioonitiimi juht: Sten Ojavee
Tehniline tiim: Tõnu Narro ja Mihkel Lember (Technical Director), Johannes Säre (Dream Team)
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo
Helikujundus: Raul Saaremets
Projekti koordinaatorid: Mikk Lahesalu, Marika Agu
Koordinaator Itaalias: Valeria Romagnini
Kunstniku tiim: Art Allmägi, Sander Haugas, Kirsti Kaubi, Loora Kaubi, Ats Kruusing, Erik Liiv, Maria Luiga, Eva Mahhov, Liisi Põllumaa, Nikolai Saaremets, Elo Vahtrik, Hanna Samoson, kunstniku koerad Iti ja Kusti
Kommunikatsioon: Kaarin Kivirähk, Keiu Krikmann, Stina Pley, Alexia Menikou
Tellija ja rahastaja: Eesti Kultuuriministeerium
Toetajad: Postimehe Fond, Taavet+Sten Tulevikufond, Advokaadibüroo Cobalt, Eesti Kultuurkapital, EAS, Muusikalinn Tallinn, DSV Global Transport and Logistics, Põhjala Pruulikoda, Selver, Tallinna Loomaaed, Eesti Loodusmuuseum, Müürileht, Uus Rada Galerii, Berengo, Eesti Kunstiakadeemia, Kõrgem Kunstikool Pallas