Eesti paviljon 59. rahvusvahelisel kunstinäitusel La Biennale di Venezia

Pealkiri: Orhideliirium. Isu külluse järele.
Osalejad: Kristina Norman ja Bita Razavi
Põhineb Emilie Rosalie Saali elul ja loomingul
Kuraator: Corina L. Apostol, Tallinna Kunstihoone
Komissar: Maria Arusoo, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK)

23. aprill – 27. november 2022
Avamine: 20. aprill 2022
Eelavamine: 20.–22. aprill 2022

Giardini della Biennale, Rietveldi paviljon

www.orchidelirium.ee

Link pressifotodele

Emilie Saal ja Andres Saal oma mõisa verandal Jaaval aastal 1910. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum.

Kunstnikud Kristina Norman ja Bita Razavi ning kuraator Corina L. Apostol esitlevad tänavusel Veneetsia biennaalil projekti „Orhideliirium. Isu külluse järele”, mis koosneb installatsioonidest, filmidest, fotodest, arhiivimaterjalidest ja performance’itest ning vaatleb koloniaalajastu botaanilist kunsti ja selle ühiskondlik-poliitilist mõju nii minevikus kui tänapäeval. Koostöös projekti kunstilise konsultandi Sadiah Boonstraga loovad kunstnikud, kuraator ja projekti loominguline tiim installatiivse keskkonna, mille keskmes on Normani filmitriloogia ja Razavi performatiivne ruumisekkumine.

Näitus on inspireeritud Eesti 19. sajandi vähetuntud kunstniku ja maailmaränduri Emilie Rosalie Saali loost. Saali tegevus troopiliste taimede maalijana ja tema elulugu on aluseks näitusele, mis mõtestab enesemääramisõiguse, koloniaalkogemuse, uuskolonialistlike mehhanismide, botaanika, teaduse ja kunsti teemasid. Näituse pealkiri viitab 19. sajandil Euroopat haaranud orhideehullusele. Ka botaanilised illustratsioonid, millega Emilie Saal tegeles, vahendasid publikule taimi ilma kontekstita ja soodustasid loodusmaastike ja inimeste käsitlemist pelga ressursina. Millised olid Saalide valikute tagajärjed Indoneesia elanikele ja maastikele? Norman ja Razavi analüüsivad kriitiliselt (neo)koloniaalset diskursust tänapäeva Eestis, lähtudes sealjuures oma kultuurilisest taustast ja kogemustest.

Normani filmide „Rip-off“, „Pelgupaik“ ja „Janu“ keskseteks motiivideks on mõis kui keskkond, kus armastus troopiliste lillede vastu saab baltisaksa ülikute ja nende teenijate kultuuri ühenduslüliks, puur kui vahepealne muutumiste ruum, kus kohtuvad puuri seestpoolt ja väljastpoolt vaatajate pilgud, ning orhideekasvandused, mida võib näha kui Eesti turbakaevanduse, troopiliste orhideede ja finants- ja loodusressursside ristumispunkte.

Razavi ruumisekkumine algab juba enne paviljoni sisenemist – vaatajad paigutatakse nende endi teadmata erinevatesse kategooriatesse. Kunstnik lähtub sealjuures arhitektuursesse ruumi kodeeritud klassierisustest ning tema performance paneb vaataja mõtlema hierarhiatest ja privileegidest. Ajaloonarratiivide ebatäielikkuselt mõeldes kasutab Razavi oma kohaspetsiifilises installatsioonis ja vitriinides valguse muutumist ruumis. Tema kineetiline skulptuur viitab Eesti folkloorist tuttavale kratile, kes näituse kontekstis toodab käsu peale botaanilisi joonistusi neile, kes on nõus selle tagajärgedega leppima.

Ühtlasi avaneb vaatajatele võimalus tutvuda Apostoli ja Boonstra uurimistööga, mis põhineb Eesti, Hollandi ja Indoneesia arhiivimaterjalidel ning tutvustab koloniaaltemaatikat erinevatest perspektiividest. Koostöös Normani ja Apostoliga loob koreograaf ja tantsija Eko Supriyanto videovormis sekkumise, mis uurib, kas tänapäeval on üldse võimalik rääkida kolonialismi lõpust. Ta käsitleb kolonialismiilminguid looduses ning juhib tähelepanu Indoneesia jätkuvale ekspluateerimisele ning seob selle soo ja rassi küsimustega.

„Orhideliirium“ vaatleb pärisorjuse ajaloolist kogemust Eestis, mis mõjutas ka Saali ja tema rolli Hollandi koloniaalajaloos. Lisaks käsitleb see Indoneesia koloniseeritud rahvaid, sealse maastiku laastamist hilisel koloniaalperioodil ning selle tänapäeva ulatuvat mõju. Näituse külastajad saavad ülevaate dekoloniaalse ökoloogiaga seotud teemadest ning selle tagajärgedest inimeste mõtetele ja tegudele.

Eesti on Veneetsia biennaalil osalenud alates 1997. aastast ning sel aastal esitletakse Eesti ekspositsiooni 13. korda. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus on Eesti ekspositsiooni peakorraldaja ning projekti rahastab Eesti Kultuuriministeerium.

Vasakult: Bita Razavi, Corina Apostol, Kristina Norman. Foto: Dénes Farkas/KKEK.

Kristina Norman

Kristina Norman (1979) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik ja dokumentalist, kelle looming käsitleb rahvusliku identiteedi, poliitika, mälu ja avaliku ruumi kokkupuutepunkte. Normani viimane projekt on dokumentaal-poeetiline lavastus „Kergem kui naine“, mille peategelasteks on Ida-Euroopa naised, kes töötavad Itaalias eakate hooldajatena ning ületavad raskusjõu tõmbe nii kujundlikus kui otseses tähenduses. Norman osaleb Veneetsia biennaalil teist korda – 2009. aastal esindas ta Eestit sooloprojektiga „After-War“.

Bita Razavi

Bita Razavi (1983) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingus on olulisel kohal igapäevaelu ning isikliku elu avalikus sfääris nähtavaks muutmine. Helsingis koristajana töötades pildistas Razavi Soome kodusid kui rahvusliku identiteedi väljendamise paiku. Ta abiellus Soome Kunstiakadeemias asuvas ateljees oma kursusekaaslasega, et juhtida tähelepanu Soome immigratsioonipoliitikale ning renoveeris Eestis nelja aastaga kaks maja, et õppida tundma Nõukogude perioodi remondimaterjale ning jälgida nende muutumist vastavalt majandusliku ja poliitilise olukorra muutumisele riigis (2019). Lisaks teistele tunnustatud kunstnikelt eeldatavatele tegevustele on Razavi eksponeerinud oma teoseid mitmetel biennaalidel ja võitnud auhindu ning tema loomingut võib leida ka muuseumite kogudest.

Emilie Rosalie Saal

Emilie Rosalie Saal (1871–1954) sündis Tartus (toona Vene tsaaririik), õppis kunsti Petrogradis (Peterburis) ning aastatel 1899–1920 viibis koos Andres Saaliga Jaava saarel. Tema lugu sarnaneb paljuski Euroopa aadlinaiste lugudega, kes tegelesid botaanilise illustratsiooniga nii harrastajate kui professionaalidena. Sellegipoolest on tema saavutused selles vallas silmapaistvad, kuna erinevalt paljudest teistest kõrgklassi daamidest oli temal võimalik tegeleda kunstiga ka Indoneesias. Lisaks eristus Saal kunstnikuna ka seetõttu, et korraldas saartel troopiliste taimede uurimise reise ning omandas Buitenzorgi botaanikaaia taimi joonistades silmapaistvad oskused. Pärast perega Ameerika Ühendriikidesse emigreerumist eksponeeriti 1926. aastal tema enam kui 300 teosest koosnevat kogu Los Angelesi maakonna teaduse ja kunsti muuseumis ning näitus sai ka pressis positiivse vastukaja osaliseks.

Corina L. Apostol

Corina L. Apostol (1984) töötab Tallinna Kunstihoones kuraatorina ning rahvusvahelise loomeuurimusliku koostööprojekti „Teisel pool mateeriat. Kultuuripärand virtuaalreaalsuse lävel“ kaaskuraatori ja koordinaatorina. Ta kureeris Helsingi kunstiülikooli projektiruumis Space for Free Arts Shelter Festivali näitust „Cosmopolitics, Comradeship, and the Commons” (2019). Eelnevalt on ta pälvinud Andrew W. Melloni Creative Time’i stipendiumi ning kaastoimetanud väljaannet „Making Another World Possible: 10 Creative Time Summits, 10 Global Issues, 100 Art Projects“ (2019). Ta oli Kandinsky preemia (2016) ning Sergey Kuryokhini preemia (2020) finalist.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK)

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) on vanim kaasaegse kunsti ekspertkeskus Eestis. KKEK on 1992. aastast tegelenud Eesti kunstnikele ja kunstiväljale võimaluste loomisega ning korraldab aastast 1999 Eesti paviljoni ekspositsiooni Veneetsia biennaalil. KKEK on üks peamisi rahvusvaheliste suhete loojaid Eesti kunstiväljal, tuues kokku kunstnikke, kuraatoreid, kriitikuid ja organisatsioone. Lisaks kureerib ja korraldab KKEK näitusi ja teisi kunstisündmusi ning edastab rahvusvahelisele võrgustikule Eesti kunstiuudiseid. KKEK on mittetulunduslik eraõiguslik organisatsioon, mille toetus tuleb peamiselt avalikest vahenditest. KKEKi tegevust rahastab Kultuuriministeerium.

Lisainfo

Lisainformatsioon Eesti 2022. aasta ekspositsiooni kohta: Eesti paviljoni kommunikatsioonijuht Kaarin Kivirähk: kaarin@cca.ee / +372 5394 7169

Korraldustiim

Graafiline disainer: Laura Pappa
Arhitektid: Aet Ader ja Arvi Anderson, b210
Tehniline tiim: Tõnu Narro koos Mihkel Lemberi, Villem Säre, Aleksander Meresaare, Erik Liivaga
Produktsioonijuht: Sten Ojavee, KKEK
Kommunikatsioonijuht: Kaarin Kivirähk, KKEK
Rahvusvahelise kommunikatsiooni konsultant: Alexia Menikou

Kunstilised partnerid ja nõuandjad: Kristaps Ancāns, Sadiah Boonstra, Linda Kaljundi, Maija Karhunen, David Kozma, Saku Kämäräinen and Pietu Pietiäinen (Post Theatre Collective), Märt-Matis Lill, Àngels Miralda, Meelis Muhu, Mari Mägi, Behzad Khosravi Noori, Erik Norkroos (Rühm Pluss Null), Tammo Sumera, Iris Oja, Cärol Ott, Tuuliki Peil, Ulrike Plath, Karolin Poska, Teresa Silva, Eko Supriyanto
Näituse assistent: Simona Šulnytė
Kirjatüüp „Orhidee“: Jungmyung Lee & Laura Pappa
Veebilehe programmeerimine: Eva Rank

Komissar ja produtsent: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Kaasprodutsendid: Tallinna Kunstihoone, Rühm Pluss Null, Post Theatre Collective

Rahastaja: Eesti Kultuuriministeerium
Toetajad: Advokaadibüroo Cobalt, Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmiinstituut, sihtasutus Kone, Põhja- ja Baltimaade mobiilsusprogramm, HIAP, Soome kaasaegse kunsti sihtasutus Frame, Soome Kunsti Arenduskeskus, Helsingi linn, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia, Kõrgem Kunstikool Pallas, DSV, Punch Drinks, Lincona, Temat Eesti OÜ, Metroprint

EAS Logo