Mark Raidpere. Isolaator. Eesti paviljon 51. Veneetsia biennaalil, 2005. Foto: Mark Raidpere

2005. aasta Veneetsia biennaalil oli Eesti paviljonis Palazzo Malipieros väljas Mark Raidpere näitus „Isolaator“ (kuraator Hanno Soans).

“Minu jaoks on sellised eesti „mehed ja naised“ Eesti riigi vastased ning nad tuleks isoleerida: las tegutsevad kinniste müüride vahel”.

(Märt Sults , Kohustus oma liiki säilitada, Postimees, 28. juuli 2004)
„The first thing the Germans did was to forbid Jews access to swimming pools; it seemed to them that if the body of an Israelite were to plunge into that confined body of water, the water would be completely befouled.“

(Jean-Paul Sartre. Anti-Semite and Jew, Temps Modernes, 1946)

Kuraator Hanno Soans: „Kobar intiimseid näituseruume Palazzo Malipieros, kus paikneb Eesti väljapanek Veneetsia biennaalil, leiab rakenduse „kontseptuaalse korterina“, kus Mark Raidpere pere-, päritolu- ja identiteedivastuoludega tegelev isiknäitus märgistab privaatsuse koordinaattelgi sotsiaalses ruumis.

Vaataja, kes puutub siin esimest korda kokku Raidpere varajaste enesepildistuste homoerootiliste motiivide küllastatud groteskiga on ehk üllatunud. Kust tuleb veel praegu see viimse piirini pinguldatud valulikkus, millest sigarettidega kätele põletatud stigmad must-valgetel fotodel diskreetselt märku annavad? Raidpere pildistas end toona kodus enesepõletusteni viinud kriisist toibudes – isa Zenit E-ga, mis oli küllap sama vana kui ta ise. Mõnevõrra hiljem sai sellest näitus „Io“ (1997), kus isiklik materjal sai avalikuks asitõendiks. Huvi isiksuse hapruse vastu kordus teises võtmes videos „Isa“ (2001) – ekskursioonina hiljuti psühhoosiseisundi läbielanud isa elukeskkonda magalarajooni kitsukeses korteris.

Ka tänased, valdavalt intervjuudel põhinevad tööd, mis jahivad emotsionaalseid murdepunkte oma ja lähedaste vahel, jätkavad psühhoanalüütilisena tõlgendatavat jalutuskäiku isa-ema-kodu-ja-mina suhetekvadraadis. Neid iseloomustab kõrgepinge privaatse ja avaliku, loomuliku ja lavastusliku, juhusliku ja representatiivse vahel. Ka kõik ekstsentriline, mis peidab end rambivalguses, on Raidperele isiklikku huvi pakkunud. Isegi vanglas toimunud fotosessioonil talle oma tätoveeringuid demonstreerivad süüdimõistetud videos „16 meest“ (2003) mõjuvad selles kontekstis kunstniku autoportreena. Tekib paralleel kodu kui inimese isikliku kaitsetsooni ja vangla kui ühiskondliku tõrjetsooni vahel.

Raidpere teravdatud teadlikkus oma identiteedi performatiivsusest mõjub ahistava ohusignaalina, sümptomina millestki murettekitavast, paariaseisusest. Jääb mulje nagu oleks tema kohalolek pannud teisi alati talle näpuga näitama, võimendades vajadust üksioleku ja privaatsuse järele, romantiseerides isegi sunniviisilist isolatsiooni. Väikeperekondliku sfääri isoleeritus ja privaatsus oli Habermasi järgi kunagi küllastatud ja vaba siseelu ajalooliseks sünnipaigaks. Mõistagi jääb see romantismiaegne kujutelm tänases kaamerasilma poolt kolonialiseeritud tegelikkuses rahuldamata Ego-Ideaali valdkonda, mis kruvib pingeid kunstniku ja sootsiumi väärtushinnangute vahel.

Privaatsfääri ideoloogiline determineeritus viib lahendamatute suheteni lähedaste vahel, mida Raidpere üha uute vahenditega avada katsub. Pinge avaliku ja privaatse vahel on üleminekuühiskondades tugevam kui pikemaaegse demokraatia- ning sallivuskogemusega Lääne-Euroopas. Käesoleva artikli moto näol, mis pärineb ühe Tallinna kooli direktori homofoobsest arvamusartiklist, mis ilmus möödunud suvel Eesti ühes suuremas ajalehes, leiame viite Raidpere tööde forsseeritud dramaatilisuse ühiskondlikule taustale, mis reeglina jääb välisvaatlejale PR-teadliku Uue Euroopa esinduskulisside varju, kuid avaldub tugevalt „eraelus“. Hiljem diskussioniga liitudes lisas sama ajalehe peatoimetaja, et kui homode eraelust saab avalik asi „siis ei või keegi iial ette teada, millal enamuse sallivusvaap vähemuste kohal rebeneb ja tänavaid täidavad hoopis teistsugused paraadid” kui gay-pride. Kahtlemata mõjub see ähvardavalt. Eestit rahvusvaheliselt tutvustavasse reklaamsloganisse – paremaks muutumise maa – võiks igatahes sellest pespektiivist suhtuda ilma igasuguse irooniata. Ehk on just sellest abi.“

Näituse tiim
Kunstnik: Mark Raidpere
Kuraator: Hanno Soans
Komissar: Sirje Helme (KKEK)

Näitusega kaasnes kataloog, kuhu kirjutasid tekstid Mark Gisbourne, Juku-Kalle Raid, Mark Raidpere ja Hanno Soans, toimetaja oli Richard D Adang. Kataloogi disainerid olid Jaanus Tamme ja Jaak Peep (Tank).

EAS Logo